Su kaheaastane haarab telefoni, kui sa õhtusööki lõpetad, vaatab kümme minutit midagi valju ja annab selle tagasi. Midagi dramaatilist ei juhtu. Ja nii jääbki küsimus kuklasse tiksuma: kas see mõjutab kõne arengut või on see lihtsalt järjekordne asi, mille pärast vanemad end halvasti tundma peaksid?
Mida ütlevad Eesti andmed
Tervise Arengu Instituut avaldas artikli kõne arengu ja nutiseadmete kasutuse kohta. Eesti lapsed vanuses 2,5 kuni 4 aastat veedavad ekraani ees keskmiselt 1,8 tundi päevas. Ja rohkem ekraani kasutanud laste tulemused sõnavara- ning grammatikaülesannetes olid madalamad kui neil lastel, kes ekraani vähem kasutasid.
Tegu on rühmade võrdlusega, mitte tõestusega, et vahe tekitas tahvelarvuti. Pered, kus ekraaniaega on rohkem, võivad erineda ka muus: kui palju täiskasvanud ette loevad, mitu inimest on toas, kui pikk on tööpäev. Suur ekraanikasutus ja nõrgem varane keeleoskus käivad ikka ja jälle koos, ja 1,8 tundi on tublisti üle selle, mida Eesti tervishoiuasutused praegu soovitavad – alla viieaastasele mitte rohkem kui üks tund päevas.
Miks selline vahe on usutav
Rääkima õppiv väikelaps viib läbi katset. Ta teeb häält, täiskasvanu reageerib, laps kohandab – kümneid kordi tunnis.
Video sellist katset temaga läbi ei tee. See mängib täpselt ühtemoodi, ükskõik kas laps lalliseb kaasa, karjub või jääb magama. Teine mõju on vaiksem ja arvatavasti suurem: kui ekraan on sees, jääb ka toas olev täiskasvanu tavaliselt vait. Tund multikaid on tund, mille jooksul keegi ei kommenteeri, ei küsi küsimust ega oota kolm sekundit vastust.
Kaitsta tulebki seda edasi-tagasi suhtlust, mille ekraan asendab.
Hetked, mida ekraan täidab
Keegi ei anna väikelapsele telefoni hea tunni ajal. Ekraanid täidavad auke: need kakskümmend minutit, kui õhtusöök küpseb, ooteruum, turvatool, see lõik pärast lasteaeda, kui kannatus on kõigil otsas.
Ekraanivaba asendus peab neis samades oludes vastu pidama. See peab toimima ilma ettevalmistuseta, hoidma tähelepanu ilma et täiskasvanu selle kõrvale maha istuks, ja maksma nii vähe, et sul ükskõik, kui see lõpuks diivani alla kaob. Kõik, mida tuleb lõigata, printida, segada või hoolega jälgida, kaotab telefonile iga kord – sest just neil hetkedel on su käed kinni.
Siin peavad vastu kaks asja. Midagi väikest ja optilist, mis mahub kotti, ja midagi lamedat, mille saab põrandale laiali laotada ja päevadeks sinna jätta.
Laste kaleidoskoop töötab nii, nagu kaleidoskoobid on alati töötanud: suuna see akna või lambi poole, keera – ja muster laguneb ning ehitab end uuesti üles. Väikelaps saab sellega hakkama ilma juhendita.
Lisaks annab see jututeema. Mis värvi see nüüd on. Mitu kolmnurka. Keera veel, kas on sama. Just need on need kolmesekundilised ootamised, mille jaoks telefon kunagi ruumi ei jäta.
OMY My First Art Poster on see, mis käib põrandale ja jääb sinna.
OMY Cozy Art, Supermarket on üles ehitatud poe teemale: leib, õunad, ostukäru, riiul, järjekord, maksmine. Saad nimetada, mida su laps parasjagu värvib, samal ajal kui ise poti juures segad – ja see läheb vestluse arvele viisil, nagu ekraani kõrval istumine kunagi ei lähe.
Mida esimesena muuta
Kui sinu peres on ekraaniaeg Eesti keskmise 1,8 tunni kandis, siis otse ühe tunni peale kärpimine kukub tavaliselt kolinal läbi. Vali selle asemel üks kõige hullem ajaaken – enamasti hiline pärastlõuna – ja pane sinna füüsiline asi. Jäta kaleidoskoop kotti, mida niikuinii alati kaasas kannad, ja poster põrandale lahti rullituna, et kellelgi ei tuleks seda kuskilt tooma minna. Neid hetki otsustab saadavus rohkem kui kavatsus.
Ja jätka vahetuse ajal rääkimist. Värvimisposter koos vaikiva täiskasvanuga on parem kui multikas, aga sõnavara liigutab ikkagi see, kui sinu hääl vastab su lapse omale – ja see toimib poeposteri leiva ja õunte kohal sama hästi kui raamatute kohal.
Vali oma päeva kõige hullema ajaakna jaoks üks ekraanivaba asi ja telli see juba sel nädalal: Laste kaleidoskoop kotti või OMY My First Art Poster põrandale.
